Jaanuari alguses rändasime siis Brisbanest 220 km kaugusel olevasse väikesesse sisemaal asuvasse linnakesse nimega Stanthorpe. Stanhorpes on palju veiniistadusi ja üldse kõiksugu muid farme, mis kasvatavad igasuguseid juur- ja puuvilju. Stanthorpe on Queenzlandi kõige külmem linn, kuna asub mere pinnast üsna kõrgel. Siiski on siin ilmad soojad, täpselt ei tea kraade, aga kindlasti üle 20ne.
Elama asusime ühte kohalikku backpackerite hostelisse, mis vahendab tööd farmi. Nii leidsimegi omale töökohad kohalikes farmides. Alguses töötasime Atsiga koos paprika ja lehtsalati farmis, aga kuna seal oli suht igav töö (paprikad ei olnud veel valmis, seega pidi kas rohima, istutama ehtsalatit või lõikama kapsaid), palk väike ja ülemused kohalikud lollakad maakad, siis vahepeal töötasin mina koos India poisiga paaris õuna, pirni ja virsiku korjamise farmis ja nüüd töötame jälle Atsiga koos samas farmis, mis tegeleb paprikate, nekariinide ja õunte pakkimisega. Paljud töötajad on kohalikud, natuke on ka backpackereid. Tööpäevad algavad kella 6st hommikul ja kestavad tavaliselt 12 tundi. Seega, kui õhtul koju jõuame, siis kohe ruttu dušši alla, sööma ja jälle tuttu, et homme jälle sama asja teha. Nädalas on tavaliselt üks vaba päev, millega suurt midagi peale pole hakata, kui nö kesklinnas mõnes poes jalutada, sest kõik, mis oleks vaatamist väärt, asuvad väljaspool Stanthorpet ja selleks oleks vaja autot. Vabal päeval magad kauem, kui vaid 5ni. Ärkad nii 8-9 paiku üles, sööd, pesed pesu, uimerdad niisama, kui õige päev, siis saad korra raamatukokku Internetti põigata.
Palka saab iga nädal ja kuna teeme pikki päevi, siis on teenistus hea, parem kui korjajatel. Lao töö ongi siin väga hinnas, kuna ei pea töötama õues, töö toimub iga ilmaga (vihmaga korjajatl vaba päev) ja palka saab tunni alusel (korjajad saavad korjatud kastide pealt).
Külastasime kohalikku muuseumi, kus saime teada, et siin elab ka eestlane, kes sooviks meiega kohtuda. Saimegi kokku ja loisesime veidi. Mehel nimeks Mati (kohalikud hääldavad Mäddiks), sündis Eestis, aga kolisid perega Austraaliasse ja siin ongi kogu tema elu. Mati sõidutas meid natuke Stanthorpes ringi, tutvustas meie hosteli ligidal golfiväljakul elavaid kängurusid ja näitas koht, kust Stanthorpe oma joogivee saab.
Hostelis elasime alguses ainukeste eestlastena, kuni saabus veel üks paarike, veel üks noormees ja veel 2 neiut. Nüüd meid siis kokku juba 7 - nagu päkapikud kunagi (Karin, Tarmo, Janne, Sandra, Alvar ja meie). Muud rahvast on siin ikka igalt maalt. Toanaabrid on ka vahetunud, pikkade juustega Manuel kolis ära, asemele tuli nädalaks Saksa poiss Johnatan. Nüüd kolis meie tuppa Taiwani poiss Pinky, keda kõik nüüd miskipärast Mikiks hüüavad. Ülejäänud tegelastest nii palju, et Korea tüdruku Lisa tgelik nimi on Seongchu, Lisa on tema Astraalia nimi (paljudel asiaatidel on teised nimed), James , kelle tegelik nimi on Athong, on osutunud tõeliseks nõmedikuks ja temaga ei räägi enam meie toast keegi, Prantsuse poiss Francois (hääldus Frantšuaa) on vaikne ja tuleb ikka alati magama kõige viimasena. Selline vahva seltskond!
Ja õhtuti näeb taevas vankri (loe Prisma käru) asemel keedupotti...teisiti siin teiselpool.
Lisab nüüd pilte, loodab, et kõigil oli tore sõbrapäev, kuulab Eesti muusikat, sööb teistelt eestlastelt saadud õuna ja lehvitab!
Daisy
PS! Emmele-issile kalli-kalli, mingi aeg helistan uuesti!
Stevo, tule juba Austraaliasse!!!
Raa ma tu kok ku In ter netttti
Kolm soovi kuldkalale - tiik raamatukogu ees, kus elavad kuldkalad
Ei armasta eestlasi
Elavad meie maja ligidal golfiväljakul
Peab olema igal Stanthorpe maamehel
Supermarket
Tõld - üks neist bussidest viib/toob tööle/koju
Meie tudutuba
Meie elukoht
